Hommikul süüdati bandiitide poolt sadamas asuv riigi puuaed põlema. Olgugi et veetagavara koha peal oli väike, asuti tule edasitungile piiri panema, mis ka õnnestus. Maha põlesid suured küttepuude tagavarad ja Peipsi laevastiku staap. Kustutustööst staabi põlemisel võttis osa Tartu Vabatahtliku Tuletõrje salk mehi oma käsimootorpritsi ja käsipritsiga, kuna küttepuude juures tule edasitungi tõkestas meie varjendi rahvas. Päeval oli, nagu tavaliselt, püsside plõksumist üle jõe kuulda. Korraldasin Pandimajja välisöövalve varjendi vähestest järelejäänud meestest ja naistest. Sakslased asuvad kindlalt positsioonil.
Kell pool 7 õhtul hakkas vaenlane linna pommitama, mille peale saksa patareid avasid marutule, mis kestis kuni hilisõhtuni. Öösel oli vähem tulistamist. Vaenlane laskis harva mõned kahurimürsud linna, kuna saksa patareid vaikisid. Nii möödus öö, mis oli rahulikum eelmistest. Vahetpidamatu püssiplõksutamine ei sega meie rahu, ning meie võisime isegi üksteise alla silma kinni pigistada.
Öösel kella 3-me paiku süttisid kalakontori ahervaremed uuesti põlema, mis kustutati hr. P. poolt, kes oli öösel öövalvel. Raskemaks muutub ka toitlustamise küsimus. Seni olen sakslasi toitlustanud oma Isiklikust toidutagavarast, mis hakkab lõpule jõudma. Ei ole möödunud ühtegi söömaaega, mis neile ei ole kaetud olnud operatsioonisaali laud, millel isegi vein ja lilled ei puudunud. Kohvi „valgust” annab meile punaste käest vabadusse putkanud kits, kelle lahingu algpäevil tänavalt sauna rohuaeda paigutasime.
Loe edasi: 18. juulil, reedel
Tartu juulis 1941 