Tartus 12. augustil 1941
Kallis emakene!
Täna sain Sinu kirja, mille oled välja saatnud 6. augustil. Ka käis hr. Parts siin. Ma ei tea küll üldse, kuidas ja kuna ma selle kirja saan ära saata, sest postkontor võtab vastu kirju ainult lõunapoole Emajõge. Eks ma katsu. Ma olin senini muretu kirjapärast, mille kirjutasin juba kunagi juuli lõpus ja mille võttis vastu postkontor ja lubas võimaluse korral edasi saata. Aga edasi saatnud on nad ta küll, ainult pärale pole ta nähtavasti veel jõudnud.
Me peame küll jumalat tänama, et meil siin Tartus kõik terveks jäi – meie kodu on terve ja kõik alles, mida enam väga paljudel ei ole. Ka ei tea ma kedagi lähematki tuttavat, kes oleks surma saanud võik kaotsi läinud. Ka onu Kaarel ilmus paar päeva peale sakslaste sissetulekut. Veli ja tädi Else lihtsalt nutsid rõõmu pärast. Me olime ju kõik onu Kaarli ära matnud juba. Otepääl oli kõik väga rahulikult ja ruttu läinud see venelaste minek. Onu Kaarlilt on tema valduses olev kraam osalt ära röövitud, rikutud ja põlema pandud ja siis lahkutud lahke õpetusega: „Kõike head ja põgenege õigeaegselt sakslaste eest“. Onu Kaarel lubanud siis „põgeneda õigeaegselt“ ja kadus koos teistega rettu, et ei jääks enam mõnele venelasele näppu. Nii ta siis ilmus. Käis mitu korda lahingute ajal Tartus, aga koju ei saanud, kuna sillad olid õhus ja jõele üldse ligi ei pääsenud, sest kõiki lasid venelased surnuks, kes liikusid sealpool jõge nende silmade all ja laskeulatuses. Sellest jutust Sa vist ei saa aru, aga küll ma selgitan pärast. Mul on alles ka kõik „Postimehed“, mida Sa vast varsti saad lugeda – esimesi „Postimehi“ pole sa kindlasti lugenud ja meie saime nad ka kaks nädalat hiljem.
Ajaliselt oli see lugu kõik lühidalt nii: Kogu see lahingutegevus algas siin neljapäeval 10. juulil kell ¾ 7 umbes õhtul. Kivisild lendas õhku 9. juuli varahommikul. Kivisilla õhkumineku ajal olin mina punaseristi punktis Puiestee ja Mäe tänava nurgal, Leo oli kodus. Minul oli tookord öövalve. Üks suur kivisilla kõnniteeplaat tuli kolinal ühte Leole alluvasse punaseristi punkti sisse – läbi katuse, pööningu, alumisele korrale põrandasse. Õnneks oli see selle punkti üks kõrvaline ruum ja seal polnud kedagi sees, küll aga kõrvalruumides oli 10 inimest. (See maja oli see endine ohvitseride kasiino Jaama ja Raekoja tänava nurgal, kus ma ballil käisin.)
Neljapäevane päev ja öö vastu reedet oli minu öövalve. Loore läks veel neljapäeva hommikul üle silla kliinikusse ja ööbis ka seal. Sild lendas vahepeal õhku, nii et tema jäi tulemata. Neljapäeval 10 – siis oli päeval kõik veel rahulik, mina jooksin punktist tulema natukeseks koju. Igas punktis oli 2 õde ja 8 sanitari – me sokutasime endid Loorega ühte punkti – Puiestee ja Mäe nurgale. Teisipäeval, 8 olin veel oma punktis Mäe 37 – see on üsna lennuvälja juures. Jooksin tol päeval õhtul natukeseks Loore juurde Puiestee nurgale ja sel momendil ilmusid lennukid ja pommitasid lennuvälja (saksa omad). Tuli läks lahti. Siis nägime, et too minu punkt on ikka natuke liiga halva koha peal, otse püssirohu tünni otsas ja panime kõik rattad käima, et need 2 punkti ühendatakse. Leo saigi siis asja nii kaugele ja nii sain sealt lennuvälja äärest tulema. Ruumid olid seal muide ka väga nigelad, sellepärast lubati ühendada.
Neljapäeva õhtupool jooksin siis koju ja kui ma siis punkti tagasi tahtsin minna, läks madin lahti. Meie Omakaitse teisel pool hakkas kell ¾ 7 peale – lasti suure plaginaga teisel pool jõge ja mõnel pool ka meie poolel. Miilits oli nii segaduses ja vehkis püssiga, kui tüürisin oma sammud Peetri kiriku suunas. Keerasin siis ringi ja tulin rahuga tagasi. Ajas kõiki inimesi majadesse sisse. Rahvas ronis keldri pakku väikese maja alla ja siis piilusime sealt kui miilitsad ja venelased kärkisid inimestega tänaval, kes tulid suurtes salkades mullatöödelt maalt. Ka pr. Mägi tuli tol päeval koju. Vabadussild lendas varsti õhku. Meie olime aias parajasti.
Siis võtsime Leoga ette, et läheme ikka punkti. Panime punaseristi märgid külge ja läksime. Keegi ei puutunud, ei tulnudki vastu ja saime õnnelikult sinna. Seal oli rahvas juba keldris paos. Õhtul hakkasid venelased teisele poole jõge süütepomme laskma ja tekkisid seal 5 kohas tulepesad, 2 kustusid, 3 jäidki põlema.
Siis käisid maailma suured kärakad ja Lembitu lennupommide ladu hakkas lendama õhku. Taevas oli niisugune tulevärk, et hakkasime tõsiselt tulekahju kartma. Venelased aga hulkusid tänavatel ringi ja lasti igal pool ümberringi, nii et kaotasime lootuse sealt üldse koju pääseda. Ladu lendas kogu öö niisuguse põrgumüraga, et Leol, keda vahepeal kutsuti kasiinosse punkti ühe haavatud venelase juurde, kõrvad koledasti valutasid, kui ta tagasi jõudis. See tee sealt Mäe tänava nurgalt kasiinosse viib ju otse Puiestee tänavast mööda piki Lembitu kasarmuid. Ühe oma akadeemilise pojaga, kes talle minu punkti järele tuli, käisid nad nii selle plahvatuse külje all – ikka püsti ja pikali. Kõik lendas õhus – nende juurde kest tänavat ilmus korraga üks suur kast ei tea kust, mis kujutas endast tinaakumulaatorit. Igatahes õnnelikult jõudsid nad tagasi ka.
Katsusime hakata sealt läbi aedade koju minema – esimene katse ebaõnnestus – hakati nii lähedal plõksutama, et heitsime kõhuli maha ja ronisime kuidagi samasse keldrisse sinna punkti tagasi. Ladu oli lennanud juba ligi 3 tundi ilma vaheta ja oli juba vaiksem, kell juba hommikul kell 3. Siis katsusime teist korda ära minna läbi aedade ja jõudsime nii aedu mööda ronides Peetri kiriku juurde välja. Sealt edasi enam aedu mööda ei saanud ja plagasime nii mööda muru otse Puiestee tänavat mööda koju.
Kodus olid kõik kaevikus, isa väikese maja all keldris (tollel on hea võlvitud lagi). Järgmisel päeval igaüks vinnas oma asju tubadest välja, viis neid küll keldri, küll maasse – mööbel seisis keset aeda – kogu 4 maja mööbel. Siis hakkas rahvas ära putkama – ükshaaval muudkui kadusid vaikselt ei tea kuhu.
Sel päeval – reedel, 11 juulil oli vastastikune kahurite duell üle meie ja meie kükitasime lahtises kaevukus orus, saime sooje kilde hoovist. Meid oli alles veel küllalt – kaevik oli üsna kitsas. Peetri kiriku torn sai nii pihta, et paistab läbi nagu siluett – veel praegugi – põlenud ta aga pole. Samal õhtul kui oli duell, läks tuli lahti Peetri kiriku taga. Õhtul see paistis nii ligidal olevat, et tirisime osa kraami väikese maja alt keldrist (meil oli ju seal ka ilus kelder) välja ja matsime orgu maasse – nii jäigi kogu ajaks kraam kahte kohta. Mööbel oli meil kõik toas peale diivani, mille vedasime laubesse (?). Riidekraam ja muu vähegi väärtuslikum oli puha keldris ja maa sees. Maa sees olid ka kasuka nahad.
Ööseks (reede 11 vastu laupäeva 12 juulit) läksime Kalevi aeda orgu kaevikusse. Seal oli neid palju. Laupäeval varahommikul kolisime jälle oma orgu tagasi. Ei me söönud ega maganud neil päevil. Ka käisid meil läti hävituspataljoni mehed (ka 2 naist) alatasa – tüütuseni palju kordi päevas – dokumente ja relvi nõudmas. Suure hirmuga ma kukutasin Leo suure pussnoa väljakäiku ja tahaks nood väga teda kätte sada, aga võta näpust. Lätlased oleks meid pikema jututa maha lasknud, kui oleks nii suure noa leidnud. Nad kisendasid meile revolvrit nina all hoides, et andku me kohe relvad siia ja hoidku me oma nahad, kui meie korterist leitakse relv. Siis ma poetasingi selle pussi ära. Välja tuua teda ka ei saanud, sest kartsin, et tulevad uksel või kuskil vastu ja otsivad läbi.
Laupäeva hommikul (12. juulil) võeti all Kalevis kõik mehed kinni ja venelased viisid püsside vahel neid ära. Siis oli meil ka vesi ahjus. Tol päeval tulid ka käsud, et kõik peavad linnast välja minema. Rahvast vooris murdu kompsud seljas Tallinna, Narva ja Jaama teid välja. Hiljem lubati aga ainult Narva teed välja minna ja toda teed pommitasid sakslased alatasa. Inimesi olevat palju surma saanud.
Siis otsustasime Leoga, et ega nüüd muud ei aita, kui läheme hullumajja dr. Karu juurde pakku. Võtsime Ralfi ka kaasa, kuna tädi Else jäi Veliga koju. Tädi Hertat ei olnud, see oli pr. Aivolaga kraavi läinud kaevama ja oli eksirännakutel 9. juulist 3. augustini. Hullumajas anti meile kohe süüa – me nägime muide armetud välja peale kaevikuelu – mustad ja väsinud. Öösi magasime ilusti ühes hullumaja varjendis. Töö öö oli ka väga rahutu – suurtükid tulistasid kogu öö ja patarei oli otse hullumaja kõrval surnuaias.
Pühapäeva lõuna ajal tormasid venelased revolvritega ka sinna sisse ja dr. Karule anti käsk kliinik evakueerida 5 min jooksul. Jälle olime hädas. Me ei tahtnud ühegi hinna eest hakata rindega kaasa jooksma, tahtsime ikka koju jääda või vähemalt mitte maale minna.
Igatahes oli enamik inimesi 3. linnajaost tol päeval juba linnast lahkunud ja siin pool jõge üsna vähe rahvast järele jäänud. Nüüd kartsime, et venelased viivad meid vägisi endaga kaasa. „Viilisime“ nii kaua kuni autod osa personaliga olid ära sõitnud – Leo vaatas kas värav ja Tallinna tänav on vabad (nad tulid Puiestee tänavast) – siis aga loobusime sealt välja minemast, kuna venelased andsid käsu jala ülejäänutel hakata minema Narva teed välja. Me siis hakkasime ka minema „Narva teed välja“ ja pöörasime oma kodutänavast sisse. Nii saime jälle evakueerimisest pakku.
Pühapäeva öö vastu esmaspäeva 14. juulit olime jälle Kalevi väljal. Siis olime aga sellest kaeviku elust tüdinud ja kolisime esmaspäeval, 14. juulil ära kivi maja alla, „pesukööki“. Kogu kaeviku rahvas tuli meile järele. Tõid koguni voodi pööningult (see minu valge) ja magasime Leoga katla taga nurgas. Veli magas meie voodi ees või all. Tädi Elsa magas akna all lamamistoolis, Ralf tema vastu raamil. Meie elanikkond jäi kuni lõpuni selliseks: majahoidjad – 2, Pärn, Kool’id-2, Altvee, Kippasto, Soonets, tädi Elsa, Ralf, Leo, Maie, Kukk ja 2 võõrast naist – kokku 15 inimest. Kõik teised läksid linnast välja „rahu otsima“ ja olid samas põrgus kus meie, ainult lageda taeva all ja voodist kaugel.
Siis jagati ühel päeval Jaama tänavas mune. Meie võtsime ja panged ja anumad ja tüürisime läbi Kalevi aia Jaama tänavale. Saime üle nelja (Ralf, Elsa, Leo, mina) 3 pange ja 2 korvi mune. Siis algasid päevad, mis olid kõik sarnased – sõime ja magasime, liikuda ei saanud ja polnudki mõtet – punaseristi punkti rüüstati juba esimestel päevadel venelaste poolt lagedaks.
Lätlased käisid lugematuid kordi meil kortereid rüüstamas – me jätsime enda korteri uksed päris lahti. Oleks sa näinud seda kohutavat segadust – kõik sahtlid ja uksed pärani ja kõik põrandal maas. Kus korteri uks oli kinni, löödi uks maha. Istusime aga keldris või punase maja ümbruses ja kuulasime kui siin rüüstati ja uksi taoti meie majas. Imekombel jäi rüüstamata Ainola, Vilbergi ja Nikolajevi korterid. Kõik teised võeti iga päev mitu korda läbi.
Ümbruskonnas on aga ka keldrid lahti murtud ja aiad üles kaevatud suurte otsimistega. Me siis nägime, et lukustatud korteri nad ei lähe ja panime ka oma ukse lõpuks sneprisse. Kuna meil aknad olid söögitoas katki, siis ronisid nad sealt üle klaveri tuppa ja polnud kasu lukustamisest. Siis tegime jälle lahti, kuna Sihveri uks löödi puruks.
Rohkem me toas ei elanud, kui hommikul tulime pesema. Aias hulkusime ka võimalikult vähe. Lätlased kahtlustasid meid ühenduse pidamises ülejõega ja ajasid meid alati linnast välja. Me aga ei läinud ja tulid jälle uued banded ja ajasid sama juttu. Muidu polnud sel keldris elul viga – kartsime ainult äraviimist kui surma, pomme me nii ei kartnud. Ma vedasin aga ka kaardil näppu, kuidas Põltsamaale pääseda, aga polekski pääsenud, nagu hiljem alles teada saime.
Ühel päeval tulid siis niisugused lätlased, kes meie nimed Leoga üles kirjutasid ja ütlesid, et punaarmeesse on meid (rohkem küll Leost üksi oli juttu) rohkem vaja. Siis oli meil tuju korraga läinud. Aga ei tulnud nad enam meile järele. Nad olid 5 meest – üks neist oli väga purjus ja just tolle käes oli kergekuulipilduja. Too mees piilus keldri aknast sisse ja nägi Leod – ehmatas, et seal on mees (mehi oli järele jäänud vähe) ja tüüris alla keldri ümber nurga. Leo aga tuli talle vastu, tuli temast möödagi ja ta ometi ei märganud seda, nii purjus ta oli. Alles pärast, kui keldrist tagasi tuli, tuli ta Leole juurde ja küsis, kas tema seal all oli. Nad rääkisid vene keel ja tõlgiks oli tädi Else.
Siis oli jälle üksluised päevad – pommitamine ja lätlased, söömine ja magamine. Ka tulid kivimajja venelased pikksilmadega vahtima linna. Nad tõid meile tädi Elsaga tomateid, kurke, leiba. Meil oli süüa küllalt, ainult leiba ei olnud. Küpsetasime kooke ja tarvitasime päevas 20-30 muna üle 4 inimese. Ööseks läksid venelased ära, päeviti tulid tagasi. Kas seda venelaste liikumist seal nähti või nähti nende aparaati teisel korral teiselt poolt jõge, aga ühel õhtul hakkasid sakslased meid pommitama ja ühe pommi istutasid kivimajale külge. Pomm lendas end. Jaanuste korterisse, otse meie keldriruumi kohale. Nagu mehed arvavad, oli see 4,5 tolline. Keldri aknast, mis oli küll liivakottidega kaetud, läks ta ainult 60-70 ülespoole ja natuke paremale. Keldri lõi suitsu ja tolmu täis. Kuna pommitamine meie ligidale käis edasi, ei saanud me enne õhtut üldse ninagi välja pista, et vaadata, mis see pomm nüüd tegi ja kuhu ta läks. Ega ta suurt just ära ei teinud – ühe toa lõi segi ja seinasse lõi agu, nii et valgus paistab läbi. Killud lõid ka välisseinale (pomm tuli teiselt pool jõge nagu sa aru saad) suuri sälke peale selle mürsuaugu. Aknad lendasid muidugi kooris kõik. Järgmisel hommikul toppisime aknad keldril veel kõvemini liivakottidega kinni ja elasime edasi keldris. Venelased enam meie majja ei tulnud. Ja lätlased rüüstasid ilma vaheta. Ka Leo vana kuub viidi ära ja üks veel vanem jäeti asemele. Ära viidi veel 2 habemenuga ja prahti mida ei teagi täpselt. Ka 1 pudel kölni vett. Asemele toodi ühed vanad nappa sõrmkindad ja üks peenrahakott kompvekipaberitega. Pr. Kippastole toodi tädi Herta uued kingad ja veel kellegi keraamika vaas. Nagu näed oli siin igavene tohuvabohu. Asjad rändasid ringi ja vedelesid igal pool. Sikk’u Puusep pani ka plagama koos Sikk’u ja Sihveri ja 2-3 üliõpilasega. Oma kraami jätsid nad jumala hooleks ja päris häid riideid (Puusepal ülikond ja hea mantel – ütleb väärtuse 2000 rbl.) aeda vedelema. Naised olid kõik omanikuta asjad kokku korjanud ja pakki sidunud ning aeda jätnud. Kui omanikud tagasi tulid, said nad oma suureks rõõmuks kõik kätte.
Neljapäeval 24. juulil oli venelastel minek. Meie käänasime õhtul magama ja kuuleme korraga, et jookstakse ümber maja. Ronisime keldri hoovipoolsele aknale ja nägime, et venelased tulevad alt Kalevi poolt läbi aia, pesuköögi ukse eest mööda ja läbi meie hoovi leegivad Puiestee tänavat mööda Peetri kiriku poole. Nii vooris neid tükk aega ja meie ei julgenud köhida ka mitte. Ma veel kergemeelselt ronisin vooride vahepeal väljakäiku ja nagu ma sealt välja hiilisin, nii tulid 2 venelast juba aiast – ma leekisin siis suure kolinaga alla keldri. Nad olid mind aga näinud, ütlesid midagi millest ma aga aru ei saanud, kas see oli mulle öeldud või omavahel räägitud, ja läksid edasi. Kõige õudsemad on nad ju kui taganevad. Siis mul oli küll hirm, kui ma tagasi mõtlen, ma imestan, et ma üldse alla ennast taipasin vedada. Siis algas revolvripaugutamine Puiestee tänaval, kus venelased voorisid. Meie ei saanud ustki seestpoolt haaki panna, sest just sel päeval sadas vihma ja uks tursus ära. Nii olime päris lahtise ukse taga ja pidasime hinge kinni. Voorimine oli ära lõppenud kui käis suur kärakas kohe meie juures, selle järele kohe teine. Siis arvasime, et nüüd nad taganesid ära ja teevad veel linnale, mis jõuavad. Varti lõi meie maja (35) tagant suur tulekuma ülesse. Kool ja Leo hiilisid värava juurde, heitsid kõhuli maha ja vahtisid, mis seal põleb. See põlev värk plaksus, raksus ja mütsus hirmsasti, sellepärast arvasime, et on laskemoon. Kool ja Leo tegid kindlaks, et põlev veoauto Mäesepa maja ees keset tänavat. Seal oli laskemoon sees. Venelastel oli see auto streikima hakanud ja nende kahe mürtsuga oli ta venelaste poolt nähtavasti süüdatud. Siis käis veel üks kärak ja auto bensiinipaak plahvatas, tule viskas välja aga vasakule poole – Mäesepa maja poole. See oli meie viimane hirm tule eest. Õnneks oli ta aga keset tänavat ja ei süüdanud ühtegi maja. Siis magasime hommikuni ja reedel 25. juulil olid meil juba eesti mehed sees ja lätlased ja venelased kadunud.
Agu nüüd hiljem oleme teada saanud, on nad siin seal ka inimesi tapnud ja igasuguseid trikke teinud. Nüüd on rahu ja kodu juba üles kraamitud. Aknad on veel katki, aga valged paberid on ära pestud (?). Ka meie raadio on alles – kui Sa selle kirja kätte saad, on ta meil vist juba käes. Meil vedas selle raadioga – kõrval majas kuhu viisime, põlesid raadiod ära, alumisel korral viidi osa raadiosid ära.
Ka kleidiriide tõin õmbleja juurest ära – tädi Else ei toonud, ka mitte Herta ja neil põles 3 kleidiriiet ära. Lepik põles nimelt ära. Ka oma kasukat tahtsin õmbleja juurde viia, käisin juba küsimas, mida osta jne. Õnneks ma ei viinud ja õmbleja viidi venelaste poolt ära. Ka sillad lendasid õhku, nii et ma poleks kasuka poolegi saanud.
Nüüd on Vabadussilla kohal sakslaste ehitatud puusild ja ujuksillast Kivisilla poole ehitatakse praegu teine.
Vahest huvitab sind, mis siin põlenud on. Põlenud on siinpool jõge: alates Meltsi saunast kuni Pärmivabrikuni on kogu jõeäärsed majad ära põlenud. Vene tänav on põlenud sillast kuni Loomakliiniku uue hooneni. Narva tänav on põlenud alates Loomakliinikust kuni alla ujuksillani. Kivi, Roosi, Mäe ja Raekoja on põlenud oma alumises osas – umbes kuni Pika tänavani. See on üks suuremaid põlenud rajoone Tartus. Laiust annab kõndida 10 min. Põlenud on veel Tallinna tänava hullumaja kõrval üks maja, Peetri kiriku taga on põlenud paar maja Narva tänaval, ka on ära see suur Peetri tänava kivimaja. Ka on maha põlenud Lembitu kasarmud ja paar maja seal.
Ülejõe on põlenud: Kaubahoov, Aleksandri tänav kuni „Apolloni“, Võidu tänav kuni Aia tänav alates Barclai platsist; Ülikooli tänav alates Barclai platsist kuni Aia tänavani, Tiigi tänav algusest lõpuni, ka Maarja kirik on maas. Siis on põlenud Toome all Ülikooli võimla ja ümbrus Gustav-Adolfi tänaval.
Tähe tänav on põlenud alates endisest Töölismajast (Tähe 40) kuni Lootuse tänavani, Pargi tänav on põlenud alates Tähe tänavast kuni pooleni alla Kalevi tänava suunas. Pargi saun on maas ja Juku, Minni (?) lastega elab tädi Else juures. Ka Sassi ja Ossi (?) maja on maani maas Tiigi tänaval. Lootuse tänav on põlenud alates Tähe tänavast kuni Kesk tänavani.
Aino oma vanematega on elus. Minu isa olevat sõjapõgenikuna kogu perega praegu Katul (?). Ainola viidi punaste poolt ära ja täna konfiskeeriti tema varandus, kuna ta ise (proua) olevat maal laste juures. Mind pandi pitseeritud maja valvajaks.
Tädi Else ja Ralf suvitavad onu Kaarli juures Otepääl. Onu Kaarel on saamas siia uut kohta Tartu, nii et jääbki alaliselt Tartu tööle. Kuidas on sinuga lood, jäetakse sind koha peale? Leo sai koos kõigi teiste arstidega kliinikust lahti, kuna sakslased säädsivad sinna sisse ma lennuväe haigla. Kuna neil haigeid üldse pole, pole ei nende arstidel ega poleks olnud ka meie omadel tööd. Anatoomikumi koht on veel alles. Aga kui sakslased sealt ära lähevad, kliinikust, tuleb sinna jälle meie kliinik asemele. Näis mis saab. Mina oli ka paar päeva enne lahinguid dr. Arraku kliinikus praktikal. Praegu olen kodus.
Leo ema ja vennad on terved. Aleksei oli vahepeal paar korda kodus ja olevat vangi langenud. Prl. Mekis otsib teda praegu taga. St-st pole kuulnud midagi, vist on surma saanud. Talle olevat antud mingi raske ülesanne, nagu rääkis Al.
13. august.
Oh sa vaene mutikene, praegu sain jälle Sinu kirja Selle Tallinna Härra kaudu. Siia tulevad Tartu kõik kokku, siit aga läheb ära väheseid. Homme katsun hakkama saada Sinu kirjaga ja panen ta kellelegi mehele. Ma kordan veel kord, kõik omaksed on terved, ka tuttavad, keda tean. Siin käis pr. Kuusik ja Õunapuu, ka Paltserid ja Sumakovid on siin. Nemad (Paltser, porua nimelt) ja Sumakovid olid ka lahingute ajal Tartus.
Linnod tahtsid veel viimasel päeval – s.o. neljapäeval, 24. juulil käruga ära minna linnast, kuna telefonipostidele ilmusid sildid, et kes kella 12-ks linnast ära ei lähe, lastakse maha. Leo siis sai nad nii kaugele, et Leks ikka viidi käru juurest tagasi tuppa ja see vaevaline teekond jäi ette võtmata. Ja järgmisel hommikul olid sakslased juba sees. Meil kestis see jant 10-25 juulini – täpselt 2 nädalat. Veli oli juba tembeldatud mahalaskmisele – tädi Else palus Aleksid, et see Veli kaasa võtaks ja maha laseks. Ühisel nõul ja jõul siis otsustasime katsuda veel pidada teda. Pommitamise ajal ta ronis kõige pimedamasse nurka pesuköögis – meie voodi alla. Kaks korda, neist üks kord õige lähedalt lasksid venelased tema pihta, aga ei tabanud. Nüüd suvitab ta Otepääl koos Ralfi ja taadi-memmega. Meil on päris korrapärane kirjavahetus sinnapoole – Otepää ja meiega lõuna pool Emajõge – aga Sinu poole kanti ei lähe ei post ega inimesed. Homme katsun sakslastega asju ajada, näis kes selle kirja siis sulle viib. Postkontor ei võta ühtegi kirja vastu Tartust põhja poole. Tädi Herta tegi meile ka kaua muret – läks kaevama Vasula kanti ja sealt ajasid venelased nad põhja poolr. Oli ligi Ainola talu olnud, pr. Ainola läinud edasi oma vanemate juurde, tema jäänud Tartule natuke ligemale.
Pererahvas andis talle Tartu kaasa osa riidevärki – nii lahked olid nad tema vastu. Ja tädi Hertakesel oli seal nii hea suvitada, et ei mõelnudki Tartu tulla ja tegi meile ilmaaegu muret. Tema oli muide kõige viimane, kes meie majadest tagasi tuli. Ainola korter antakse vist lähemail päevil kõige kraamiga mõnele põlenule, kel midagi enam ei ole. Praegu on meil juba täiesti rahu juba pikemat aega – korraldame aga siiski igal ööl kordamööda elanikest tulevalvet.
Keetsin natuke sõstramahla – st. aurutasin marjadest. Ka musti sõstraid vaarikatega koos tegin toorelt sisse. Homme läheme Leoga turgu luusima, vahest näkkab midagi. Täna paikasid meie elanikud oma aknaklaase, meil on nad veel katkised – välimised küll ainult, sisemised olid lahti või koguni eest ära.
Leo on nüüd palju kodus – hommikul käib anatoomikumist läbi prof. Veinbergi juure. Too vaenekene põles nii puupaljaks, et tal pole muud midagi peale riiete seljas. Loorel on ka korterist ära viidud mõned väärtuslikud esemed – paar sõrmust ja nipet-näpet. Muide selles autos, mis põles Mäesepa maja kohal viimasel venelaste pagemise ööl oli palju röövitud vara – naiste pesu, riideid, eesti 1- ja 2 krooniseid terve virn, kirjutusmasin, mootorratas jne. Nende jäänuseid käis järgmisel päeval kogu elus elanikkond tuuseldamas. Pärn sai sealt palju „kasulikke“ asju, nagu ta ütles. Olid hirmsad ajad aga sai natuke nalja ka. Me käisime lahingute ajal kaunis palju Tallinna tänaval Naiste haiglas, otse üle kalevi väljaku. Pervelt ronisime suure rutuga alla ja ülesse, kuna sinna oli ju väga hea lasta. Lahingute ajal oli seal haiglas meie tuttavad artid (mina neid varem ei tundud, aga Leo tundis) – dr. Väärsi, dr. Bogdanov, dr. Suusi (?). Ka hulkus seal dr. Tangi ilus koer, dr. Tang’i ennast ei olnud. Kodu dr. Tangil põles ka maha.
Nüüd on juba hilja – istume mõlemad meie ilusas toas ja Leo ütleb, et tuleb magama minna. Meil on kogu korter pimendatud ja oleks väga mugav kui oleks raadio, See võtab veel natuke aega, enne kui järg meieni jõuab. Ka uurib politsei enne, kellele anda. Meie juures ta juba käis. Tädi Herta on praegu ilma kohata – see on kehv number. Meid pandi tädi Hertaga majad hooldajaks – tasu küll ei anta, aga vahest edaspidi saab. Vahest saab majadki tagasi veel.
Kuidas on nüüd sinu kohaga? Siin saavad need osalt lahti, kes on hiljem juurde võetud. Ka Leo ema on kohata praegu, vabrik põles ära, kus ta viimati töötas. Helmut on praegu Tartus, ma teda aga kahjuks ei ole näinud. Aino käis eile siin, meie üleeile seal. Helmut olevat juhuslikult minu isa kohanud Pikasillal ja Helmut läinud siis Kahule ja tulnud hobusega isale ja perele sinna järele. Nii olevat see lugu olnud.
Nüüd ma lähen tuttu – küll on hea, post ei käi aga ma olen kõik teated, nii suulised kui kirjalikud kätte saanud, mis oled saatnud. Ma ainult imestan, kuidas see kiri postkontori kadu nii kaua läheb sinu juurde ja kas ta üldse kunagi sinna jõuab.Palju musisid ja tervisi kõigile, keda tunnen seal! Ole siis tragi ja katsu jälle kirjutada, kui juhust on.
Maie, Leino.
See kiri on nii pikk, et ma teda enam läbi ei loe – eks saad vahest nii ka aru, prl. Treimut põles ka ära – kodu tähendab. Ta elab nüüd Aia 2b. Tädi Else tegi veel enne Otepääle sõitu endale ilusad elektri lokid.
Allikas: Kiri emale Tartu lahingutest 1941. a juulis – Tartu Linnamuuseum TM _ 2942 Ar
Loo tegelased Genis: https://www.geni.com/people/Mai-M%C3%A4rss/6000000011327727860
