Elo Tuglase mälestused 1941. aasta suvest

Elo Tuglas (Emma Elisabet Oinas 28. jaanuaril 1896 Tartu – 11. juuli 1970 Tallinn) oli Friedebert Tuglase abikaasa. Elo Tuglast on kirjeldatud kui säravat seltskonnadaami, teravmeelset ja vaimukat vestluspartnerit. Ta võttis osa kultuurielu tippsündmustest, luges palju ning oli kursis kunsti-, teatri- ja muusikaelus toimuvaga. Tema aadressiks 1941 aastal oli Tallinna tänav 16. Järgnevad Elo Tuglase mälestusteraamatust “Tartu Päevik. 1928-1941” pärinevad leheküljed kirjeldavad elu Nõukogude väeosade käes olnud Ülejõel.

Tartu kaart 1940. aastast. Tallinna tänav 16 asus ringiga märgitud kvartalis.

9. juuli 1941.

Kas jätkub veel mahti ja jõudu selle katastroofi kirjeldamiseks?!

Tartu päevik 1928-1941

Kuulsin alt õuest Õuna-Anna kiledat kisa: “Jumal, jumal, Kivisild põleb!” Silmapilk olin voodist väljas ja hetk hiljem õues prügikasti otsas. Paks suits tõusis Kivisilla poolt. Vaevalt jõudsin aga kastilt maha, kui käis kohutav plahvatus ja samas kisti mind looka nagu kõrkjavart. Mürin ja ragin, ning meie korteri õuepoolne aken rippus ainult ühte hinge pidi seinal. Ja meie juurest on Kivisillani ometi üle kilomeetri maad.

Loe veel: https://tartu1941.wordpress.com/tartlase-paevik/9-juulil-kolmapaeval/

10. juuli 1941.

Sõda käib. Me istume puumajas ja ümbergi on kõik puuehitised. Oleme nagu lõksus.

UTKKF87_3-K3_pisipilt
Elo Tuglase ema Marie Oinas Tartus Tallinna tänav 16 aknal. UTKK F 87:3/K3

Jaan Kärner tuleb ootamatult meile, ise purupurjus. Haliseb. “Mis meist saab? August Jakobson on jalga lasknud. Pole jäetud mingeid korraldusi. Aga mul on granaadid taskus!…”

Hulk arreteeritud mehi suletud kuhugi keldrisse. Eriti sõjakas on keegi Läti Hävituspataljoni naine, kes käib ringi, revolver vööl, silmad punased peas. Lukustame uksed ja õuevärava.

Viime lõunasöögi tänavapoolsesse tuppa, et Üle jõe tulevate kuulide eest kahekordsete seinte taga kaitstum olla. Sööme parajasti, kui algab tugev laskmine. Läheme kõik alla keldrisse. Ja kui tuleme tagasi, on söögilaud paksu krohvikorra all. Lagi on sisse langenud. Jälle õigel ajal keldri mindud!
Keldris oiutavad naised. Laskmine aina suureneb. Tukkel (Friedebert Tuglas) on haigusest nõrk ja näost otse hall.

Loe veel: https://tartu1941.wordpress.com/tartlase-paevik/10-juulil-neljapaeval/

11. juuli 1941.

Öösel pekstakse püssipäradega vastu välisust. Tukkel tahab minna avama, mina ei lase. Kummitab ikka see läti naine…
Rahvast sunnitavat linnast lahkuma, Perli olevat ise seda käsku kuulnud. Keskpäeval otsustame meiegi minna – kogu maja rahvas ja Ühes meiega Vilmre, kes on viimaseid päevad siin elanud. Läheme otse üle tänava oleva liivaaugu kaudu, sest Liiva tänavat ennast ei saa enam kasutada. Väikesed sekeldused väravas…
Maha jääb viis vanainimest, üks neist Tukla ema. Ta ütleb: “Ma olen vana inimene ja suren siin – siit otsige mind…”
Läbi liivaaugu, läbi surnuaia. Põldudevahelisel teel konfiskeeritakse majahoidja jalgratas. Omanik viriseb ja nutab. Puhkame tee ääres, joome kaasavõetud vett.
Vaatlen seda meie maja rahvast. Kingsepa naisel kaasas hiiglakomps. Teistel tarkadel inimestel seljas soojad rõivad, minul aga valge õhuke kleit ja vihmamantel. Meie seljakotis on paberosse, seepi, igaühele käterätik ja pisut võileibu – ning see on kõik. Kuid esialgu näib sedagi palju olevat. Sellisel teekonnal on kõik raske.

Loe veel: https://tartu1941.wordpress.com/tartlase-paevik/11-juulil-reedel/

12. juuli 1941.

Magasime Salatsi (Vasula) järve lähedal paljal maal, ilma mingi katteta. Õnneks oli ilm soe. Öösel ärkasime kõvast kahuritulest, jalamüdinast, okste praksumisest ja karjumisest. Meie maja rahvas tormas kabuhirmus oma asemeilt alla sohu…

Loe veel: https://tartu1941.wordpress.com/tartlase-paevik/12-juulil-laupaeval/

14. juuli 1941.

Valisime enesele uue asukoha suure kaheharulise kuuse alla. Maja rahvas on pea kaotanud, naised päris segased. Perli asus oma naisega eraldi põllukraavi truubi alla, kuna ei talunud enam naiste jaburat juttu. Ja varsti kaevas ta enesele isegi kaevu, sest veega on kõige suurem häda. Ta on kuskilt pisut põhkugi alla hankinud ja elab nüüd uhkelt.

Elo Tuglas Erastvere metsas, 28. V 1939 (B-119-125)

Tukkel ja Vilmre ehitasid “maja”. Esimene lõikas oma sulenoaga lepavõsa, teine kandis ehitusmaterjali kuuse alla. Õhtuks oli elamu valmis. Kuuse juured levivad maa peal kiirte kombel, ja igaühel meist on nende vahel oma magamissektor.
Iga päev valgub siia linnast uut rahvast. Igaühel omad ülepeakaela haaratud kompsud kaasas. Mõni pesuväel põlevast majast pääsenud, teine kärutab juhmilt madratsit või köögikappi.
Kõik ahastavad, õnnetud inimesed. Nüüd on meid siin juba sadade kaupa. Kuid keegi ei tea midagi meie tänava saatusest. Ainult seda näeme, et linn kõikjalt põleb.
Nüüd aga kuulsime, et ka metsast linnas käidavat. Nii läinud kingsepa naine juba hommiku vara sinna. Teised naised teadsid rääkida, et ta läinud oma hullumajas kinnipeetavat meest ära tooma.
Vilmre polnud nõus minu linnamineku plaaniga – ja tõtt-öelda, kõhe tundus mulle eneselegi. Seevastu läks ta ise. Nüüd ootasime ta tagasitulekut. Kas on meie kodust veel midagi järel? Kus on Tukla ema?
Vilmre tuli õhtupoolikul. Tal oli palju uudiseid ja suur komps seljas. Ta tõi kaks voodivaipa, konserve ja muud. Nüüd on meil süüa! Tukla ema olevat terve, korter puutumata.

Loe veel: https://tartu1941.wordpress.com/tartlase-paevik/14-juulil-esmaspaeval/

17. juuli 1941.

Ööd mööduvad kahurimürina saatel. Tulistatakse patareidest meie seljataga, vastatakse jõe ja linna tagant. Linn põleb.
Eriti hirmsail öödel läheme paarkümmend sammu järve poole, kust linn näha. Plahvatuste plõksuva hääle järgi teame, et lastakse süütepommidega.
Tunnen kohutavat ängistust. On, nagu rebitaks mu sisikonda välja. See on mu kodulinn, mis sealt vastu kajab kui tühi vaat. See on mu sünnilinn, mida tulega üle puistatakse ja mis läbi öö õhetab…
Pöördusin üksinda meie kuuse alla. Ei suutnud seda pilti pealt vaadata. Jõin vett ja ikka vett…
Ühel ööl nägime, kuidas tulekeeled ja suitsupilved siirdusid Peetri kiriku tornist Üha enam ja enam paremale poole. Seisime Tuklaga kraaviserval. Vaatasime teineteisele otsa, mõeldes ühte ja sama. Ta võttis mu ümbert kinni ja lausus: “Nüüd on ka meie kodu läinud…”
Masendav tühjuse tunne… Ja ühtlasi nagu mingi vabanemine, et see, mille pärast seni hirmu tuntud, on nüüd lõpule jõudnud…
Alles ainult ahastus Tukla ema ja teiste majja jäänute pärast… Kuid lohutasime vastastikku teineteist, et nad kuidagi ometi sest tuleriidast pääsesid…
Hommikul hakkasime ootama nende metsa saabumist. Linnast ju tuligi veel põgenikke, kuid Tukla ema ei ilmunud ja Tallinna tänavast ei teadnud keegi midagi.

Loe veel: https://tartu1941.wordpress.com/tartlase-paevik/17-juulil-neljapaeval/

21. juuli 1941.

Hommikul kell 8 algasime Tuklaga linna teekonda. Ma viisin vanadele omakorjatud palderianijuuri. Tee läks sügavat kraavi mööda surnuaia taha. Kahel pool pea kohal kasvas rukis nagu kollane müür. Umbes poolel teel peatusime Ühe popsikoha juures. Maja oli rüüstatud, elanike perekonnapilt kaevukoogu otsa riputatud. Kalmistul aiad ja ristid kahurikuulidest purustatud. Ühel upakil ristil kiri: puhka rahus! Siit oli juba lühike tee koju.

Friedebert ja Elo Tuglas 1944 sügisel. (B-119-361)

Maja oli alles. Avasin sneppervõtmega ukse ja astusime eeskotta. Põranda paksus lubjatolmus polnud ühtegi jälge. Niisiis – keegi võõras pole korteris käinud. All leidsime Tukla ema, kes rõõmustas meie tuleku üle.
Kuid varsti hakkasin ma tundma mingit rahutust. Ma ei tahtnud, et Tukkel kauaks linna jääb. Ja ma saingi ta mõne aja pärast minema, kuna ise lubasin õhtupoolikul järele tulla. Majja jäänud vanainimesed palusid, et ma neile leiba hangiksin. Seda olevat all Meltsi tänavas Univeri vabrikus eile jagatud – sõdurite või mingi organisatsiooni poolt. Nad ei oskavat vene keelt, mingu mina. Läbi mahamurtud aedade pääsin ma meie õuest otse mainitud vabriku juurde. Vaatasin ringi- mitte ainustki hinge tänavail, kõik nagu surnud, isegi mitte kassi või koera. Ainus hea – ka mitte tulistamist.
Läksin kuni Meltsitiigini. Loomakliinik teispool tiiki oli põlenud. Sealt kandus vingu ja põlenud loomade lehka. Seisin tükk aega tänavanurgal. Linn oli surmvaikne. Ei vankrimürinat ega jalamüdinat. Päike kiirgas pilvitus taevas, ja ometi oli kõik nii jube.
Tulin tagasi vabriku juurde. Majad ümbruses olid täis kuuliauke, klaasideta aknaraamid rippusid seintel. Ei näinud ikka veel kedagi.
Tahtsin juba tagasi pöörduda, kui nägin vabriku plangu august esiteks inimese jalgu ja siis kogu meest esile ukerdavat. Ta hoidis kotti käes, ja ma pidasin teda mõneks vabriku inimeseks. Kuid järelepärimisel ei teadnud ta midagi leivast, küll aga leiduvat vabrikus jahu.

UTKKF71_4-K2_pisipilt
Elo Tuglas tööl Tallinna tänav 16 aias, umbes 1936 UTKK F 71:4/K2

Olin nõus ka jahuga, ainult kui keegi seda mulle annaks. Noormees vaatles mind ja pöördus siis kähku planguauku tagasi, viibates mind enesega kaasa. Astusime vabrikusse. Kõikjal jahukotte, jahu maas, jahu hunnikus lõhkilõigatud kottide kõrval. Nähtavasti oli siin endale sobivat jahusorti otsitud.
Mis jahu mina tahtvat? Rukkijahu, kuid lepiksin ka sõreda odrajahuga. Kuna esimest siin polnud, siis tõusime teisele korrusele ja sealt isegi kolmandale. Iga jõepoolse akna kohal hoiatas mind mees: “Kummardage alla! Muidu lastakse teie pihta.” Teel tagasi alla leidsime siiski rukkijahu. Maas olid suured paberist kotid, seal ligidal ka suur kaal. Ma pidasin meest ikka veel mõneks vabriku inimeseks ja tahtsin sellepärast toimida nagu kord ja kohus. Kaalusime kottidesse eraldi pudrujahu, nisujahu ja rukkijahu; esimest oli 14, teist 10 ja kolmandat 16 kilo. Siis aitas mees need kotid kojugi kanda. Andsin talle raha, mille ta tänuga vastu võttis. Ta nägi riiuleil raamatuid ja ütles: “Palun, kas teil on Metsanurga “Tuli tuha all”? Tahaksin seda meeleldi lugeda.” Ma ulatasin talle raamatu: “Tagasi ei maksa tuua. Kes teab, kas neist teistestki midagi järele jääb.”
“Kas te mind ära ei tunne?” küsis mees äkki. “Ma olen ju teie majas elanud sepa poeg.” Siis mõistsin lõplikult, et ta oli jahu hankimisel samasugune “iseteenindaja” kui minagi. Ja ma imestasin, et ta veel selliseski olukorras kirjanduse vastu huvi tundis!

Loe veel: https://tartu1941.wordpress.com/tartlase-paevik/21-juulil-esmaspaeval/

23. juuli 1941.

Otsustasin üleeile, et jään ööseks linna. Aeg oli metsa pöördumiseks hiline, sest igal õhtupoolikul algas pommitamine.
Ühtlasi mõtlesin murega kõigele sellele, mis korteris oli, ja otsisin päästmisvõimalust. Kaalusime seda ainsa majas oleva mehega.
“Kui kannaksime raamatud keldri?” arvas vanamees. “Paneksime tihedalt hunniku ja kataksime paksult mullaga. Ega siis raamat tuld võta, isegi kui maja pealt põleks…”

Talllina tänava algus 1920. aastate aerofotol.

Kuid kõigepealt: õues seisid lahtised bensiininõud. Sellepärast läksime alla, kaevasime augud ja matsime nõud maha enne nad kõvasti kinni korkides. Kui tuleksid sõdurid neid pärima, siis juhataksime, kust otsida.
Istusin väsinuna aiapingil ja mõtlesin, milline õnnelaps ma vahel siiski võin olla. Otse enne metsaminekut olin matnud siia mõned väärtuslikumad asjad. Siis oli hakatud siiasamasse kaevama kaitsekraavi. Ainult labidatäis kõrvale – ja kõik oleks avastatud. Kuid ei – kraavist võetud muld oli kuhjatud just mu peidukoha peale!
Vaadeldes seda mahajäetud kaevikut, tulin aga mõttele seda uueks peidukohaks ära kasutada. Töin labida ja hakkasin auku laiendama, nii et suur vann sinna sisse mahuks. Kaevasin ja puhkasin. Siis lohistasin vanni alla. Üleval toas aga võtsin kappidest välja Tukla käsikirjad, kirjavahetused ja muud temale vajalikud paberid. Vabastasin ka tema pildi raamist, keerutasin ümara puu ümber ja mähkisin riidesse. Kõik selle kraami panin ma kaevikusse asetatud vanni, katsin pealt kinni ja ajasin mulla peale, mille isegi siledaks rehitsesin.

UTKK F 25:A4 F. Tuglas Tartus Tallinna tänaval

Ja kõik see õnnestus mul kellegi kõrvalise märkamata. Ometi elasid nood eided majas ja meie õue ning naaberaedade kaudu pidasid sõdurid ühendust staabiga. Pidin ainult aeg-ajalt viivitama ja ootama. Liiatigi aitas mind pidev pommitamine. Eitedele seletasin aga hiljem igaks juhuks, et kavatsesin enesele sinna varjendit ehitada, kuid jätsin pooleli, kuna koht oli ebasobiv.
Öösel magasin üle hulga aja jälle voodis. Mu ämm läks teiste eitede manu taha keldrituppa ja mina sain tema aseme. Kuid uni ei tahtnud tulla. Küsimus polnud selles, et kogu aeg kahureist ja püssidest tulistati. Metsas magasin vahel kõige ägedama lahingu ajal.
Siin aga tundsin rahutust ja õhupuudust, ase oli pehme ning liikmed surid. Nõnda pimedas unetuna lamades mõtlesin ikka metsas olijatele. Tukkel ei tea, kuhu ma jäin, ja on kindlasti väga rahutu…
Siis kuulsin äkki mootori põrinat, samme akna taga ja lõhkumist majahoidja ukse kallal. Hetk hiljem olin ma aknast väljas.
Nägin majahoidja ukse taga aovalguses kaht sõdurit. Küsisin, keda nad otsivad. “Staapi,” sain vastuseks. Avaldasin kahtlust, et staap asuks rippluku taga. Õnneks aga kaitseb just staabi ja politrukkide lähedus suurema vägivalla eest.
Ma juhatasin meestele staabi asukoha, kuid nad viivitasid minekuga. Viimaks ütles üks neist: “On teil meile leiba anda?” Leiba polnud, kuid ma tõin neile karaskit, mida olin eile hangitud jahust priimusel küpsetanud. Mehed hakkasid kohe sööma.
Magama ma enam ei läinud. Hakkasin mööblit ja muud vara aeda kandma. Vinnasin kõik alla, mida aga suutsin. Voodite lahtivõtmine ja kandmine oli raskeim töö. Hiljem tuli vanamees mulle appi. Siis korjasin raamatute hulgast väärtuslikumad ja paigutasin asjade vahele. Kogu selle kuhja katsin põrandavaipadega tihedalt kinni. Olin lõpuks rahul oma tööga.

UTKK F 20:A2 Elo Tuglas emaga aias 1937

Ka sel päeval ei saanud ma metsa minna. Olin liiga väsinud ja lisaks jätkus äge tulistamine. Kuid järgmisel hommikul saatis Tuglas mulle ühe naisega käsu: ta olevat kartusest minu pärast otse haige, – silmapilk tagasi!
Seekord võtsin kodunt kaasa kõik konservid, aga lisaks ka jahu ja kohvi. Viimase joomine siin metsas kujunes pidulikuks sündmuseks. Kutsusime kõik oma lähemad naabrid sellest osa võtma, ja igaüks sai konservikarbitäie kohvi. Ainult “Olioni” toimetaja Karopunile anti kaks, sest ta oli pidevast hambajuure põletikust lõpuni kurnatud ja nõrk. Ning tema nägu pärast kohvijoomist maksis vaadata!

Loe veel: https://tartu1941.wordpress.com/tartlase-paevik/23-juulil-kolmapaeval/

Tallinna tänav 16 elanikud 1939. aasta lõpu seisuga. (ERA.4414)

24. juuli 1941.

Mõne aja eest olid Tartu närvikliiniku hullud siia maale toodud ja siis omapead jäetud. Viis neist külastasid vahel ka meie laagrit ja tegid elu eriti jubedaks. Suurim häda oli meie eneste maja kingsepaga, kelle ta naine siia tõi. See hull oli enesele pähe võtnud, et meil kulda ja hõbedat peab kaasas olema, ning kavatses seda röövida. Ta ringles öösiti neljakäpukil meie onni ümber ja pistis siis pea äkki läbi okste sisse. Kuid nüüd on nii see kingsepp kui ka teised hullud kadunud. Olevat läinud linna “raha tegema“..
Kingsepa naine ise aga hangeldab paberossikestadega, nagu aetakse järve ääres üldse laialt äri. Müüakse juustu, tubakat, viina.
Käiakse linnas tühje kortereid ja kauplusi rüüstamas, kas või elu kaalule pannes. Ning ahnitsetakse siis siin äritsedes raha, küsimata, kui pikaks seda elu üldse on…

Loe veel: https://tartu1941.wordpress.com/tartlase-paevik/24-juulil-neljapaeval/

25. juuli 1941.

Juba kaks nädalat metsas oldud… Kui kaua see veel kestab ja millega viimaks lõpeb?… Olime kõik seda omaette mõtisklenud, ja need polnud rõõmsad mõtted.
Täna hommikul levis aga kulutulena teade: sõjategevus on siinkohal lõppenud, me võime koju minna! See üllatas kõige ootamise peale vaatamata nii ootamatult, et otse uimaseks lõi. Ei tahtnud esialgu kuidagi uskuda, oleks nagu midagi pooleli jäänud, oleks nagu kahjugi metsast lahkuda…
Igatahes hakkas nüüd kõikjalt inimesi linna poole liikuma, kõigil jälle pambud seljas. Neid liikus maanteid ja põllupeenraid mööda, Üksikult ja rühmade kaupa. Kuid võttis veel aega, enne kui koju saime. Olime kõik alatoitlusest ja kehvast magamisest väsinud ning nõrgad. Ilm oli lämmatavalt kuum ja vaevas joogijanu. Lisaks tuli tegemist teha veel uute patrullidega, kuna vahepeal olime linnas käinud ilma kellegi takistamata. Igatahes võttis kojutulek rohkem aega ja oli väsitavam kui sealt põgenemine.
Nüüd olime siiski siin. Aias kaevavad majaelanikud oma peidetud varanatukest välja ning seda teeme ka meie. Kõik on väsimusest sõnaahtrad. Keegi ei tea, milliseks kujuneb homne päev. Kuid igatahes tuleb ka seda päeva edasi elada…

Loe veel: https://tartu1941.wordpress.com/tartlase-paevik/25-juulil-reedel/